Mida keegi selles jäädvustuses näeb? Mina näen praegu eelkõige inspiratsiooni, kuid vaatleme põgusalt mitmeid aspekte, mis ühel või teisel osapoolel (nt elanikud, haljastaja, vald) olla võib. Toon need välja, et panna kokku tervikpilt ja leida konsensus - mis selle Vabaduse tänavaga siis ikkagi saab? Vaatleme seda möödunud sügise tänavapilti. Türil aedlinnas elades on aastaajad imelised. Igaks juhuks küsin, kas sina paned hooaegade vaheldumist ikka tähele? Ma teadvustan seda igapäevaselt. See on suur privileeg elada selliselt/piisavalt looduse sees, et tõepoolest tunda aastaaegasid ja nende vaheldumist, ja seeläbi ühendust loodusega. See on maandav ja võimalus olla osa millestki suuremast. Aastaaegade vaheldumist on näha ja tunda, ja mitte ainult oma aias, vaid ka laiemalt Türil rännates.
Mul on ka teine kogemus. Ma tulin siia elama Tallinnast, kus sündisin ja elasin ühtekokku 30 aastat. Ühtäkki tapasin, et sellises keskkonnas on äärmiselt raskendatud loodusega päriselt kontaktis olla. Loodust on liiga vähe, võrreldes muu linnaga. Seda võimalust peaaegu, et polegi, kui välja arvata mõned pargid või mõnel ehk väike aiajupp; aga sellest jääb väheks. Puudulikul elurikkusel inimest ümbritsevas keskkonnas on tagajärjed - see muudab inimest. Tallinn pole isegi maailmalinn. Linnastumine polegi suurlinnade probleem. See on vältimatu, et ilma tasakaalustava jõuta liigub iga inimese keskkond, isegi Türi, üha rohkem tehislikumaks. Seda on näha ülemaailmselt. See on (nö vana) viis kuidas me mõtleme ja asju lahendame. Samas on maailmas näha ka selgeid erandeid, kus on suudetud selline trend peatada ja isegi ümber keerata. Türi oma väikese aedlinna võluga saab olla selline inspiratsioon. See on meie vajadus ja võimalus samaaegselt. Looduse võlu säilib oma suursugususes ja jõus nii kaua kuni me kaitseme seda teadlikult ja targalt ja vahest ka kümne küünega. Mitte ainult kaitseme, vaid antud hetkel ka taastame. See on meie kõigi, "maa karjaste", Emamaa pojade ja tütarde kohustus. Kui me seda vastutust ei märka, siis järk-järgult, aasta-aastalt, liigume keskkonna poole, mida iseloomustab suuremalt jaolt asfalt, betoon ja klaas. Sellises keskkonnas liigelda ei ole inspireeriv, tervendav, rahustav, seda näitab suurlinna elu. Meie ei pruugi seda alati märgata, aga meie lapsed pärivad juba hoopis teise keskkonna ja nende lapsed. Linnastumine on kaval, uinutav ja tugeva energiaga protsess mida on raske mõjutada.
Tunne on, nagu ärkamise aeg on käes. Kas me oleme loodusrahvas või oleme üle-Eesti kõik linlased? Kas me leiame viisi kuidas õitseda koos loodusega? Luua harmooniline tehnoloogia, rikkalik elukeskkond ja terviklik inimene.Hoolimatu suhtumine ja suhtlemine loodusega on ülemaailmne probleem, aga eelkõige tuleb seda lahendada igas kogukonnas iseseisvalt. St, jah see on Eesti ja Euroopa teema, aga eelkõige praegu on see Türi teema. See on meie enda huvides. Keegi teine, ei riik ega vald, ei ole vastutav. Vastutus on meil. Vastus on meie sees. Kes on Türi? Millise elukeskkonna endale loome? Kui palju tehislikkust ja kui palju looduslikkust? Meie üleskutse on seista mitte ainult Türi roheluse eest vaid ka tuletada meelde - olla kevadpealinn. See tähendab, õitseda.
Kevadpealinn on tärkamise/sündimise/inspiratsiooni sümbolite esindaja. See on Türi bränd. Kui vaatame oma valikutele peale, siis tervikpildist lähtudest on meie kõigi huvides tähtsustada loodusega koostööd. Iga lisanduv asfalteerimine (äärmiselt suurte möödapääsmatute eranditeta) peaks sisuliselt keelatud olema. (Ma isegi ei tea kas siin päriselt saab üldse erandeid olla? Me peaks olema palju leidlikumad tegemaks koostööd oma loodusliku elukeskkonnaga ning mitte domineerima ainult inimese huvidest lähtuvalt).
Teede parandamine on paratajatu, aga kõik uued ideed peaks lähtuma kooskõlastamise ja harmoniseerimise printsiipidest. Seda eriti tänapäeval, kus looduslikud elukeskkonnad on järjest hävinemas. Loodus on meie juured. Emamaa toidab meid sõna otseses mõttes. Küsimus on, kas me teadvustame ja panustame sellesse suhtesse? Loodus on püha! Vaatame veel seda Vabaduse tänava ülesvõtet...
See pilt on kõnekas. Sellel tänaval kõndimine kevadest sügiseni oli omaette elamus. Erinevas kõrguses lehvivad puud ja värvide mäng. Elumajad ja asfalt, mis sulandusid harmooniliselt loodusega kokku. Selles oli ilu, ühendus ja loodusega koostöö, mida saab veelgi täiendada teadlikkusega. Sellel võluval pildil aga on ka varjatud valu. Nii nagu ikka elus võib juhtuda. Nende tänava äärt kaunistanud vahtrate näol oli tegemist küll vanade puudega, mida aga hoiti väikeses vormis üsna intensiivse iga-aastase lõikamisega (nn nudipuu). See lõikamine on kallis/ kulukas (mille rahvas kinni peab maksma) ja samas koormav puudele endile. Eks saaks paremini. Saaksime asendada need konkreetsed puud sobilikematega ja teha see puiestee veelgi võluvamaks, samal ajal optimeerides ülalpidamise kulusid. Ja see oleks isegi okei, kui toimuks aastakümnete vahel rotatsioonid. Et mõned puud näiteks kasvakski 10-20a. Ja või teeks robustsemaid lõikeid. Palju erinevaid variante on.
Türi vald eemaldas Vabaduse tänavalt 34 puud, ilma visiooni ja plaanita sellest, millisel viisil maha võetud loodus asemele tuuakse. St, haljastusplaani pole isegi projektis. On mingid kommentaarid, et midagi tehakse hiljem. Ja ongi kõik.
Vabaduse tn on Türi rohelisuse/ tärkamise/ elurikkuse brändi üks põhitänavatest. See on justkui värav/ portaal, mis tervitab rongi pealt tulijaid. Selle tänava täiustamine veelgi inspireerivamaks ja Türi väärtusi reklaamivaks maksaks üsna tühise raha. Küll aga pole tühine hind praegusel (üleliigsel) juba käigus oleval plaanil.Olgu öeldud, et Türi vallavalitsus on pakkunud välja oma lahenduse (kohe kui saame ametliku projekti täpse maksumuse ja argumentatsiooniga saame selle siia lisada) ja alustanud ka selle täitmist. Lühidalt on eesmärk laiendada sõiduteed ja teha uus kõnnitee. Muidugi on sellel omad põhjused, aga see lahendus ei ole odav ja ehitab looduse arvelt asfalti ala juurde, mille vajadus ei ole absoluutne. Me tõrjume selle projekti raames looduse eemale. Puud, niidud, muru, kõik.
Plaane saab muuta! MTÜ Elurikas Türi pakub välja teise, kordades odavama ja sealhulgas loodust/ elurikkust/ inspiratsiooni toetava. Mängime avatud kaartidega ja võrdleme võimalikke lahendusi! Millist keskkonda me soovime kujundada? See on meie kõigi valik. Kui me valikut ei tee, siis tehakse see meie eest, ja üldjuhul on see harjumuslik lahendus mitte teadlik valik.
Vaatame veel viimast korda seda Vabaduse tänava sügisest alleed. Neid 34 vahtrapuud enam pole. Need võeti jõuludel ühe päevaga traagiliselt maha. Selle asemel tuleb kas a) täies ulatuses mõlemalt poolt asfalt või b) kaalume uuesti ja valime läbimõeldud, kõiki toetava ning inspireeriva koostöö taimeriigiga, mis võimaldab turvaliselt liigelda autoga, jalgrattaga ning jalgsi nii noortel, vanadel kui loomadel. Kuidas siis jääb? Vabaduse Saaga osa 2 keskendub tervikpildist koostatud alternatiivile ja osa 3 vallavalitsuse projekti kokkuvõttele ja kogu teema sünteesile. Eerik 08.01.2023
Comments